Tartus on Tartuff. Tartu armastusfilmide festival. Tartu on alati nagu teine maailm, ses suhtes, et seal alati on teissugused asjad ja juhtumised. Mulle Tartu meeldib. Elada seal ei meeldiks, aga niimoodi käia on äge! Läksin teisipäeva hilisõhtul, jõudsin 1.35 Tartu ja siis trippisime Ropka, Mammu ja Aky tulid bussivastu. Käisime veel Jade'ga jalutamas ja vajusime suht kohe magama ära. Järgmine päev möödus ka suuresti voodis või Jade'ga väljas käies. Jade on ikka äärmiselt vägev koer. Toodud Uus-Meremaalt ja põhiliselt siiski karja ajamiseks, aga kui Hannes on kuskil ära või on Tartus, siis on Jade ka Tartus neil. Jade saab aru ainult inglise keelest ja on megakuulekas. Talle meeldib liftiga sõita ja jalutamas käia :D. Viimast tegime me küll miljon korda päevas...läksime kahekesi ja kui ma tavaliselt võõrast koera natukene pelgan, siis Jade on sõber :).
Hiljem läksime sööma...mine kui hea ja mõnus seal hiinaka terassil istuda oli ja kui hea söök seal oli. Nomnomnom, kõht läks momentaalselt megatühjaks. Ja siis raekojaplatsile filmi vaatama. Selline suure välismaise festari tunne tekkis...no, et keset linna keskväljakut on pandud ülesse suur ekraan, sadu inimesi istub ja vaatab filmi, mis pole mingine mainstriim kräpp vaid selline huvitav ja teissugune. Meie vaatasime filmi The sea inside, mis rääkis eutanaasiast. Ma arvan, et kodus ma ei vaataks seda filmi, aga seal toimis. Istud oma teki sees, külg külje vastas ja vaatad. Kuna ma olen rasket haigust ja surma viimase aasta jooksul nii lähedalt näinud, siis ilmselt mõjus see film mulle hoopis teistmoodi kui ta enamusele mõjus. Lihtsalt mõtled neile asjadele teistmoodi, hindad olukorda teistmoodi, oskad paremini samastuda näitlejatega ja selle tundemaailmaga seal.
Kuna ma ei oskagi kokkuvõtet selle filmi kohta teha, siis kopin siia tartuffi kodukalt kirjelduse.

Tšiili ja Hispaania verd 39aastase filmimehe Alejandro Amenábari („Tesis”, „Ava oma silmad”, „Teised”) 2004. aastal kodumaiste filmiauhindade jagamisel puhta töö teinud neljas täispikk linatöö „Sisemeri” kujutab maaliliselt Ramón Sampedro (Javier Bardem) võitlust õiguse eest otsustamaks ise oma elu ja surma üle. Vigastuse tõttu jääb Sampedro kaelast allapoole halvatuks. Ta küll lepib oma õnnetusega, kuid samas saab talle selgeks, et ta ei taha enam elada elu, milles ta ise vaevalt osaliseks on. Ta ei suuda taluda ainult vaimset elu ja armastust ning tunded advokaat Julia vastu on talle suureks piinaks. Igatsedes kujutleb ta end sageli unistuslikku maailma, kuid julm reaalsus naaseb alati. Eutanaasia on õrn ja emotsionaalne teema, kuid režissöör suudab seda väga delikaatselt kirjeldada.
„Sisemeri” pälvis esilinastusel Venezia festivalil kolm auhinda, seejärel tuli Kuldgloobus ja Oscar parima võõrkeelse filmi kategoorias, Hispaania filmiauhindade Goyade jagamisel sai see suurepärane linateos praktiliselt kõik mis võtta andis ehk kokku 14 preemiat.

Järgmise päeva veetsime linnas vegeteerides ja siis tulingi juba bussile ära. Lihtsalt uskumatu kuidas võib mingi töö kräpp kõik emotsioonid alla tõmmata ja sind hüsteeriasse viia, nii et sa konkreetselt tunned, kuidas närvivapustus koputab sulle õlale ja sa ei oska eest ära ka astuda. Lihtsalt rõhub ja lükkab sind rohkem ja rohkem nurka. Kas siis tõesti on kuskilt nii suur karmavõlg koos mega intressiga tekkinud või mis? Igastahes olen nõrkemas ja kui kogu see töö asi lõpuks seljast saab olen kindlasti vähemalt poole vähem ärrituv ja värskem inimene. 5 päeva tööl jäänud...see on 51 tundi ja 50 minutit hetke seisuga...ehk siis 3110 minutit, miinus lõuna ja teeb reaalset tööaega 2870 minutit. Kui ma vanasti võtsin pool oma lõunast välja, siis nüüd kindlasti olen ma tunni eemal ja ei kavatsegi seda muuta! Ma olen megaväsinud ja õnnetu siin hetkel.

Kirjutasin eile ühe kirja ja nii nõme on vastust oodata...ootamine on paha. Loodan nüüd, et mu palvele tullakse vastu ja ma saan enne ära minekut veel ropult õnnelik inimene olla! :)

ps! Nine Inch Nails on geniaalsuse tipp!

Appi, 30nda augustini on jäänud nii vähe aega ja mul on nagu miljon asja vaja teha veel. Ma vist ei jõuagi kõike teha, mis plaanis. Nii paljudega tahaks kokku saada veel ja maal käia ja trippida. Ja no asjade pakkimine, see on ebanormaalne, et ma pean oma asjad suutma ühte kohvrisse mahutada. Ainus loogiline lähenemine asjale on, et ma võtan kaasa aint need asjad, mis on mul kindlad lemmikud ja mida ma kõige rohkem kannan ja siis mida vaja on, ostan lihtsalt Taanis juurde. Niikuinii on seal ägedamad riided ja polegi ammu finantsilise seisu tõttu shoppamiseks võimalust. Nii, et võin vabalt käsipagasiga Taani trippida :D.

Sel nädalal on Tartus Tartuff ehk Tartu Armastus filmide festival. Ja kuna mul on homme ja ülehomme vabad päevad, siis tripin täna hilisõhtul Tartu. Pole ammu käinud ja Akyl on puhkus ka ja ega ma hästi ette ei kujuta, et ma aasta temast veel kaugemal asun kui praegu. Taanist vist niisama lampi Tartusse ei tripi, kahjuks. Aga jah Tartu trippi ma ootan. Jätan arvuti ka koju, sest töömeilidega tuju rikkuda vaja ei ole. Täielik keskkonna vahetus, it gonna work out just fine.

Ja see ajab mind vaikselt juba närvi, et see minu feililt tehtud liisingu tüüp ei võta telefoni vastu. Ma ei taha mitte mingil juhul oma palgast 200€ maksma haktaa. JABUR ju!

Mul tuli jälle motivatsioon seoses selle suure vangla ideega tagasi, so happi! Vahel on lihtsalt vaja kedagi, kes on võõras inimene aga leiab, et su hullumeelne idee on ainut normaalne idee, mida ta viimastel aastatel kuulnud on ja usub sellesse. It really matters.

:)

SHOKOLAAD! Jep, selles võib vastus seisneda.

Eile oli rockstarsis party. Polnud ammu sellisel tõsisel raskemuusika üritusel käinud ja fak it felt goood! Esimene eesti-vene bänd oli tore, aga kaks järgmist olid toredamad. Emeraldi polnud niiiii ammu näinud ja nad ikka on laivis täitsa toredad...plus üldse oli neid fun näha. Baskin on ikka eriti naljakas tüüp. Selline gay lehvitus, et appi:D.
Ja see Tsehhi bänd. Goosh, that was awsome! Tsekkige nad välja. KLIKISIIIIIIIA!

a muidu ka tsill õhtu, rahul, et oma viimase raha sinna investeerisin. kontserditesse investeerimine ei ole ikka kunagi mõttetu. Plus toredad inimesed ja lõbus õhtu. Gonna miss ya all. :(

See hommikune msni kontroll. See telefonikõne. See pikk-pikk kallistus.


ma ei oska selle veidra tundega midagi peale hakata...napakalt õnnelik :).

Jah, hetkel igatsengi tunnet. Vb mõtlen ka üle ja kujutan asju ette, aga there is something, there have always been and there always will.