Rahutus hinges. Vajadus koguaeg teha midagi, millestki uut energiat ja motivatsiooni ammutada. Jõudu, et edasi tegutseda, seda väikest rahulolu hinge, et argisus ei lämmataks niimoodi. Igatalvine ängistus. See sööb mu elusalt! Arvad, et olles selle kõik juba korra läbi elanud, on järgmine kord lihtsam, leides lahenduse olukorral ühel korral, tundub, et see aitab ka järgmisel korral. Ei ole lihtsam, ei ole lahendus olemas. Soovid ja unistused tiirlevad peas. Süda käsib, siruta end ja püüa oma unistused kinni, võta end kätte...sa saad ju hakkama. Aga siis surub see neetud jõuetus ja laiskus mu vastu maad ja jäängi lamama. Kõik, mida ma tahtnud olen ja saanud ei ole, on minu enda jõuetuse ja arguse tõttu. Lasen end mõjutada liiga palju sellest, mis ei ole seda väärt ja teisalt jääb nii palju ilusat ja tõeliselt väärtuslikku tahaplaanile...saavutamata...märkamata...hinge närima.

Tuleb oma rahulolematu hingega midagi peale hakata...kohe...tänasest...ei ole mingit homset!

I had to fall
To lose it all
But in the end
It doesn’t even matter