Elul on loll komme kõik raskeks teha, või ütleks, et ise suudan teha kõik sadaseitsekümendkuus korda keerulisemaks kui asi väärt on. Tahaks endale vastu pead virutada ja öelda, et kurat võta nüüd aru pähe, mis sa lebotad seal nagu kärbes, kes on liimipaberil ja ei saa endaga absoluutselt hakkama. Siis tahaks nutta ja võtta end kokku ja selja sirgeks lüüa ja hakkama saada, sest ma ju saaks hakkama, sina tead seda, mina ise tean seda aga mingi asi hoiab tagasi. Põhjendamatu hirm. Kao ära!

Siis see vastik kriipiv dilemma. Rootsi või Eesti? Miks pidi see tunne tagasi tulema?! Sain aru, et tahtsin ära siis kui kõik siin katki oli. Aga nüüd? Nüüd on ju kõik korras. Noh süda on katki natukene, aga küll see ka mööda läheb. Aga töö, inimesed on enam-vähem need, keda ma enda ümber tahan ja mul on piisavalt jõudu, et tegeleda oma unelmate projektiga. Jah, ma liigun oma unistusele igapäevaselt aina lähemale ja lähemale. Ükspäev, ja seda veel lähitulevikus, võin öelda, et "I fucking DID this!"
Aga tagasi Rootsi juurde. Miski selles riigis on nii haigelt paeluv ja ahvatlev. See kultuur, inimesed, keel, õhk, muusika, poed..võtab ohkama. Samas ma kardan siit ära minna. Ma kardan, et ma ei tule siis kunagi tagasi. Ma kardan, et ma jään ilma oma inimestest siin. Ma kardan nii lolle asju, et mul hakkab lausa hirm. Peaksin vist vähem mõtlema.

Ja siis veel see teine dilemma. P P P persse! Seda ma ei händeli ka kuidagi ära. Kardan asju ära rikkuda, kardan vastust...kardan, et ma mõtlen üle hetkel ja et ma mõtlen asja enda jaoks keerulisemaks ja et ma valmistan end ette, et see vastus oleks negatiivne ja siis lõpuks see ongi nii. Ma kardan lolliks jääda ja haiget saada...ma kardan.

Palju ma siin posituses mainisin, et ma kardan? Ma kardan, et palju!

Is there a hero somewhere, someone who appears and saves the day
Someone who holds out a hand and turns back time?