Without you I'm nothing at all
And life has the face of a morbid game
With you nothing seems impossible
It all seems to fit the frame

So when I'm crying alone
Yeah, when I'm cold as a dying stone

Grow me a garden of roses
Paint me the colors of sky and rain
Teach me to speak with their voices
Show me the way and I'll try again

Käisin enne üksinda Lyngby keskuses. Tahtsin Evale kingitust osta, sest tal on homme sünnipäev. Igastahes trippisin siis mööda keskust ja püüdsin midagi asjalikku ja nunnut leida talle. Lõpuks leidsin ühe eriti nunnu roosa kampsiku, millel on kassi pilt peal, loodan, et neile meeldib :)..aga arvestades Pauline ja minu maitsesarnasust, siis kindlasti meeldib. Aga seal mööda keskust jalutades ja kõiki neid inimesi vaadates ja Deftonesi kuulates hakkas järsku jube kurb. Selline meeletu koduigatsus tabas mind. Ma vihkan seda, et mul on kohutavalt raske üksi end välja ajada, shoppama, linna kolama...hängima. Ma vahel tuttavas keskkonnas armastan üksinda ringi jalutamist, iPodiga shoppamist jne...aga hetkel tahaks, et oleks keegi omadest siin. Nii ma siis langesingi kuskile musta auku natukene ja jalutasin sealt keskusest tagasi, kotis ainult kampsik Evale...isegi kaardi ja kinkepakendi unustasin, loll mina! :(
Aga jah, mingil põhjusel on ebakindel olla ja meeletult igatsen oma inimesi. Püüan endaga tegeleda ja sellest nüüd üle olla, sest jaanuarini ei ole ju kaua enam! :)