alates 1.59! arvasin ma esimest korda, et ta saab surma...ja 7.38 kartsin ma seda veel rohkem.

Session on nüüd siis ametlikult läbi. Neli päeva pidu, kaks päeva võistlusi. Ma olen totaalselt väsinud, täiesti laip. Aga insomnia on natukene külas jälle ja tööpäev koputab ka juba õlale. Oeh! Aga kokkuvõtvalt olid need neli päeva täiesti haiged! Neljapäev ja reede meeldisid pidude osas teistest rohkem, aga sõite ei anna võrrelda! Ben Hennon, Stefan Lantchener, Bruno Hoffmann, Dennis Enarson, Tony Hamlin, Isaac Lesser, Ben Wallace, Andre Jesus, Ondra Slez, Mark Webb, Zack Williams, Spencer Bass, Ben Lewis, Pat Casey, Ty Morrow, Drew Bezanson, BRIAN KATCHINSKY!, Brett Banasiewicz, Chad Kerley, Mark Voz and so on!
Täiesti haige!!! Mis tuleb sellisest vennast, kes 16 aastaselt SELLISEID asju teeb?! I'm simply amazed!
BMXis ei ole tõepoolest piire!


Ei ole Ryan Sheckleri fänn, aga kammoon kutt totaalselt omab seda lauda enda jalge all ju!

Ma ei hakka siinkohal oma sõnu rohkem raiskama, sest see oli lihtsalt HAIGE! They totally killed it!

Esimene sessioni päev on seljataga. See oli ooooosõõõm! Palju oli igast võõraid nimesid sõitmas, aga aga tüübid panid juba esimesel päeval hullu!!! Natukene oli kurb muidugi, et ei olnud Harry't, Rossi, Nathanit jne, aga Brian Katchinsky oli ja mul on kellele pöialt hoida! :D Ja ta sai finaali ka. Jah, mul on mingi kiiks, et ma võtan ühe sõitja ja hoian aint talle pöialt, isegi kui seal on kõvasti hullemaid vendasid. Aga jah, bmx totally killed it!

Õhtul tahtsime hollikasse minna, aga no sinna lihtsalt ei mahtunud :D. Kahju natukene oli, aga täna proovime oma aega paremini ajastada.

Elektric storm! AIDES!!! Pedigree! Toe Tag!! Eile rock cafe's oli päris ilusa line-up'iga üritus. Esines veel mingid kolm bändi, kõik olid Soomest ja kõlasid päris halvasti. Vähemalt kaks tükki neist, sest esimese ajaks polnud me õnneks veel kohale jõudnud.

Natukene tuttavat rahvast ja megapalju võõraid nägusid. Selline vanad head kontserdi ajad tulid kohe meelde. Isegi Joss käis hetkeks seal, reaalselt lendas sealt läbi...kallistas ja tegi musi korraks ja kadunud ta oligi...wtf:D, kainepoiss123. Ja issand, mis perverdid seal olid. Pole vist elus nii ahistatud end kuskil kontserdil tundnud. Aga muidu Aides oli puhas kuld, pole kunagi varem laval nii toiminud, nii täitnud seda suurt lava ära. Sügav kummardus Teie ees! Kostja, see võimu otsa ronimine ja sealt alla hüppamine oli niiii awsome! Ja nad karjuti lavale tagasi!!!

Peale neid küttis saali üpris kuumaks Pedigree! Pedigree saab kõlada kas eriti hästi või siis halvasti. Sel korral esimene variant! Jeah!

Ja siiiiis TOE TAG! Ootasin vist natukene liiga palju, sest seda awsome hetke ei tulnudki mu jaoks :(. Aga tore oli ikka ja head lood tulid esitamisele ja üldiselt jäin rahule.

Peale neid trippisime burksi ostma ja tulime minu poole sööma. nomnomnom. Elu head friikad ja kanasnitsel olid.

Paaaarty time!

Kui ma Sult ühte asja palun, kas Sa teeksid seda minu heaks? Palun!? Ok? Ära ole enam see "surun shotid kätte" tüüp või siis "keerutan ja skännin tüüp" ...ma tean, et ma võiks ise ka mitte see "skännin kaugelt" tüdruk olla, aga ma ei oska hetkel teisiti. :)

Eile hakkas minu jaoks session. SESSION! Neli päeva, ma võtan viimast! ausalt!

Party til you pass out, drink til' you're dead.
Dance all night til you can't feel your legs

Tristan istutas pähe mõtte, et ei taha enam siin olla ja tööd teha ja ei tahagi. Võttis vist lõunalt kaasa ka mu viimase viitsimise. Tänks Triss! :(

Elul on loll komme kõik raskeks teha, või ütleks, et ise suudan teha kõik sadaseitsekümendkuus korda keerulisemaks kui asi väärt on. Tahaks endale vastu pead virutada ja öelda, et kurat võta nüüd aru pähe, mis sa lebotad seal nagu kärbes, kes on liimipaberil ja ei saa endaga absoluutselt hakkama. Siis tahaks nutta ja võtta end kokku ja selja sirgeks lüüa ja hakkama saada, sest ma ju saaks hakkama, sina tead seda, mina ise tean seda aga mingi asi hoiab tagasi. Põhjendamatu hirm. Kao ära!

Siis see vastik kriipiv dilemma. Rootsi või Eesti? Miks pidi see tunne tagasi tulema?! Sain aru, et tahtsin ära siis kui kõik siin katki oli. Aga nüüd? Nüüd on ju kõik korras. Noh süda on katki natukene, aga küll see ka mööda läheb. Aga töö, inimesed on enam-vähem need, keda ma enda ümber tahan ja mul on piisavalt jõudu, et tegeleda oma unelmate projektiga. Jah, ma liigun oma unistusele igapäevaselt aina lähemale ja lähemale. Ükspäev, ja seda veel lähitulevikus, võin öelda, et "I fucking DID this!"
Aga tagasi Rootsi juurde. Miski selles riigis on nii haigelt paeluv ja ahvatlev. See kultuur, inimesed, keel, õhk, muusika, poed..võtab ohkama. Samas ma kardan siit ära minna. Ma kardan, et ma ei tule siis kunagi tagasi. Ma kardan, et ma jään ilma oma inimestest siin. Ma kardan nii lolle asju, et mul hakkab lausa hirm. Peaksin vist vähem mõtlema.

Ja siis veel see teine dilemma. P P P persse! Seda ma ei händeli ka kuidagi ära. Kardan asju ära rikkuda, kardan vastust...kardan, et ma mõtlen üle hetkel ja et ma mõtlen asja enda jaoks keerulisemaks ja et ma valmistan end ette, et see vastus oleks negatiivne ja siis lõpuks see ongi nii. Ma kardan lolliks jääda ja haiget saada...ma kardan.

Palju ma siin posituses mainisin, et ma kardan? Ma kardan, et palju!

Is there a hero somewhere, someone who appears and saves the day
Someone who holds out a hand and turns back time?