All my life I've been searching for somethin'
Somethin' never comes, never leads to nuthin'
Nothin' satisfies, but I'm gettin' close
Closer to the prize at the end of the rope.

26.jaanuar...ostsin pileti Kalasadamasse Foo Fightersile...põhiliselt sellepärast, et mu õe jaoks on tegu väga olulise bändiga. Soojendajatest ei teadnud sel ajal midagi ja ega mingit suurt FFi vaimustust mul ka ei olnud. Aga viie kuuga juhtus palju. Soojendajaks tekkis Biffy Clyro, Foo Fighters andis välja ühe kick ass plaadi ja dokumentaal oli südamesse minev. Ühesõnaga röövisid nad mu südame täielikult ära. Nii, et olin enne kontserdit ikka väga palju neid kuulanud ja ootasin kontserti nii, mis hirmus. Lõpuks eile oli siis päev, kus 8.00 väljus laev Helsinki poole. Sadamas nägin Handot ja laevas Joonast ja Kaiat...eks FF meelitas teisigi. Soomes trippisime Kassu korterisse (oli mõnusalt eksimist aga minu orienteerumine ja kaardilugemine on kiitmist väärt!) ja bussis oli tore "hello, do you speak english?" "no" "aga eesti keelt?" "jaa!" :D Eestlased on igal faking pool ikka. Bussisõit Kassu poole oli nii rõve, et mõlemal hakkas nii megapaha, et tagasi trippimine tundus õudusunenägu. Aga väikene toidupaus ja beautysleep tegid imesid. Rõdul, klapid peas, FF taustaks...mõnus. Siis trippisime Kalasadamasse, kus oli umbes sitaks inimesi. Saime päris head kohad ja Biffy Clyro oli kohe peale tulemas. Kuna ma olen plaati kuulanud ja mulle suuremal määral nad pigem väsitavad tundusid, siis ma ei osanud midagi oodata. Aga mulle see Captain vms lugu meeldib ja kui bänd alustab sellega, siis paneb kuulama.

Ja edasi tulid ka laulud, mida ma ikka kuulnud olin, nii et oli täita vahva. Ja kogu see energia, mis neist tuli - massive! Laiviga nad tõestasid mulle end igas mõttes. Koju tulles otsisin nende lood ülesse ja vaatasin youtubes videosid. Ja Simon Neil'i tattoveeritud ülakeha..fakit, ma tahan ka uut tattood..KOHE! Veits sain neilt inspiratsiooni ka...jei!

Peale nende tunnist laivi oli rahvast kogunenud veel ropult ja ega naljalt enda ümber rahva lõppu ei näinud. Foo Fighters lasi end 15-20 mintsa oodata ja lendasid täiega peale. Alustasid laivi Rope'ga ja järjest tulid kõik head lood ära. Rahvas laulis põhimõtteliselt kõiki lugusid kaasa ja see oli mässive! Dave Grohl "who has seen Foo Fighters before?" "but who hasn't?" "Good, because we used to suck...but not anymore!"
Isiklikud highlightid olid Arlandria - ma lihtsalt armastan seda laulu sealt uuelt plaadilt. Monkey Wrench ja Dave'i karjumine..."Now i'm gonna scream as loud as i can!" bänd ja kõik olid vait ja Dave karjuski:D...või akustiline Wheels...siiani võtab kananaha ihule, kui kuulan. Või Everlong, sellest loost ei saa eriti ilusamat lugu olla...Breat out, so i can breath u in..hold u in.. Kui nad olid umbes tund aega kütnud, siis tuli sealt tund ja 20 mintsa veel otsa...ulme tüübid. Selline jämmimine ja sellised naljad...ja kogu see õnnelikus nende nägudel...see kõik kandus lihtsalt edasi. Ainukene üllatav hetk oli kui rahvas ei osanud Walk'i kaasa laulda, wtf nagu? :D
Ja peale seda kui kõik olid Breakout'i täiega kaasa laulnud teatas Dave erilise rahuloluga "old fans..jeah".
Ja bändi tutvustamine...Pat on kõige vähemkarvane tüüp...tal pole isegi jalgadel ja kätel karvu:D...või kuidas Nate mitte kunagi ei mängi bassisoolot, kui teda tutvustatakse :D. Või kuidas Chris Dave'ga battelit pidas, kumb paremini kitra mängib. Ja kui õnnelik Taylor on ja siis Dave loeb ülesse faktid, kuidas ta on alasti goodlooking jne jne...ja lisaks kõigele on ta ka hea trummar. Kui mu selg Biffy Clyro ajal valutama ei oleks hakanud, siis ilmselt oleks veel võimsam olnud kogu emotsioon, aga mingi hetk selg ähvardas lihtsalt pooleks minna ja isegi hingata oli valus...faking neerud! Aga igaljuhul olid need kaks tundi mu elu parimad kaks tundi siiani. Kui Foo Fighters siia kanti tagasi tuleb, siis ei ole vaja kaks korda mõelda...mina tahan neid veel näha! Ainult, et siis trügin lava ette.
siiski young men...jõuavad veel kütta küll!
Dave Grohl tegi maailma parima otsuse, kui lindistas selle esimese kassetti 16 aastat tagasi! Ma ei tea, kui ta oleks näinud Tom Pettyle trumme mängima või kui Taylor poleks Alanis Morisette bändist Foo Fightersisse läinud või kui Pat oleks Chrisi asemele bändi läinud või kui Nate poleks aru saanud, et äärmiselt loll idee on bändist ära minna. See asi on just sellises koosseisus see, mis ta on ja see toimib ja ma pean jällekord tõdema, et ma elan ikka faking ägedal ajal ja mul on päris palju õnne olnud, et igast häid asju olen näinud. Õnnelik.


ps, milline õnn on sul olla 28 tuhande inimese hulgas, kuulata nii suurt bändi ja su selja taha satuvad ikka venelased ja kõrvale vinguvad eestlased? Tõenäosus peaks väikene olema, aga mõlemad olid minu jaoks olemas..winning.